Automaatteataja

Läksin eile tööle ning näen, et üks koolipoiss on Narva maanteel trammi õhku tõstnud ning ähvardab selle kõige täiega Emajõkke visata kui talle emakeelt tunnistusele viite ei panda. Ausõna, oma silmaga nägin.

Tulen täna parajasti soodat kääritamast, kui vaatan, et kolm varblast lendavad madalal Viru tänava kohal ning moodustavad kolmnurki, sirpe, vasaraid ja muid matemaatilisi ning põllumajanduslikke kujundeid. Ausõna, oma silmaga nägin.

Homme on plaanis sõita Lähis-Idasse. Mõtlen, et kui ma sinna kaks automaati ning kolm granaati kaasa võtan, siis sellest peaks ju enesekaitsks täiesti piisama. Mis te arvate?

Kui ma aga üks kord suureks kasvan, siis vaatan päevad läbi, kuidas õun puu otsas kasvab, kuidas kirss vaikselt suvepäikese käes küpseb ning muud sellised suureinimese lõbud. Noh, puu all vedelemine ka siis selle juurde. Ausõna.

Tegelikult tuli praegu meelde, et mõni nädal tagasi sadama lähedal jalutades, nägin kuidas üks koolipoiss oli trammi vette visanud ning nüüd seisis parastades kalda peal ja vaatas, kuidas inimesed oma kartullivõrkude ja värkidega laevade vahel ringi ujusid. Päris naljakas oli mulgi.

Juurutades juurikatest tehtud suppi,
söökla finantsseis õitsele lõi.
Õied korjasime sügisel, et kirgas värv
meid liiga pimestama ei hakkaks.
Ja saabus pikk ja helevalge talv.
Kombeks võtsime endale juurutada midagi veel
mis tehtud juurikatest.
Möödaminnes õunu sõime. Kahepeale õunavarre
pikuti pooleks jagasime, kahest otsast põlema
pistsime ning laulsime kõigest hingest.
Ilus aeg on see kevad.

Pingutasin lihaseid, et hüpata, kui saabus nõrkus. “Tere nõrkus”, üritasin viisakas olla. Nõrkus ei vastanud. Kohendasin asendit ning päästsin lihaspinge. Nõrkus tegi grimasse ning oli näha, et ta soovib midagi öelda. “Kas sa ütlesid midagi?”, küsisin osavõtlikult. Nõrkus vaikis. Viimane tõuge veel varvastega – säärelihased, varbad – hopp! Nõrkus minu kõrval üritas nagu liigutada, kuid välja ei tulnud sellest midagi. Ma liikusin juba hooga üles taeva poole, kui kuulsin altpoolt korinat ning nägin nõrkust pikali vajumas. Olin kevadväsimusest võitu saanud. Üks null selleks korraks.

PS. kurat kui see tegelikult ka nii oleks.
PPS. “Mehed, mannaputru sajab”, ütles kuningas ning lõi toikaga vastu maad.

Rattattattatata. Khamad roe polka. Temet nu kiributu. Nei soeli tubana keks. Ruubit no ahak. Raelo klinker tubisa nerit mo vahato kuklit.
Sonde karmaa.
Lebit tomaa.
Suund kerkeiss,
no temi seiss.
Loode uraal
nei tantaal.

Ja sammalhabe muutus põrsaks. Ja kõik muutusid põrsaks. Ja põrsad muutusid omakorda jälle põrsaks. Siis läks see kõik kupatus korraga roheliseks ja muutus jälle põrsaks. Kogemusele tuginedes võis öelda, et see niipea ei lõpe – ja nii oligi: kõik muutusid veelkorra põrsasteks. Ja nüüd oli seda juba liiga palju saanud. Rekursiivseid põrsaid olid kõik kohad täis ja kõik see nägi väga põrsane välja. Põrsas oli põrsa otsas ning põrsas oli põrsa all. Põrsaid oli nurga taga ja põrsaid oli nurga ees. Ja kõik muutus jälle roheliseks. Nagunii muutuvad jälle põrsasteks. Ning järgmisel silmapilgul oligi kõik jälle põrsaks muutunud. Kuid kevad ei tohiks enam kaugel olla.