Juba kujundusest on näha, et midagi kerget ja lillelist siit ei tule. Pakist tuleb vastu korralik karjamaa. Lilli pole, on tõrvane puuriit ja äratallutud märg rohumaa. Lehmi, samas, ei ole ka näha õnneks.
Puru on küll tolmune, aga mitte selline läbivalt tolmune-tolmune, natuke selline üle-jala-tolmune. Ja. On. Kange. Päris tõrvane litakas otse ma ei tea kuhu joosta kohta 🙃 Tõmbab isegi sellise vihmase sompus päeva plärinal käima.
Termosetäie lõpupoole jääb maitsest järgi mõrkjas vesi ja tõrv. Puhtakujulise Paraguai mate näidis.
Tolmune. Ma natuke kardan neid väga tolmuseid asju – kui hooletult teed, siis on kõrs umbes ja ime põsed lohku, et midagi ergutavat kätte saada. Samas sellega nüüd on kuidagi kas hirm aidanud või olen lihtsalt Väga Osav juba – ei ole midagi umbe läinud.
PU1 ehk Padrón Uruguayo 1 – midaiganes see tähendab. Brasiilias tehtud Uruguai mate, tont seda Lõuna-Ameerika värki teab, kuidas nad neid põõsaid seal täpselt riigiti jagavad. Igatahes tulemus on täiesti off-brand (teismeliselt õpitud väljend) välja nägeva paki kohta üllatavalt hea. Ei ole mingeid erilisi nüansse, aga sellline üsna kange ja “puhta” mate maitsega tulemus. Ja kestab ja kestab ja kestab. Kui veel õhtul peale teist termosetäit tõmmata lasta, siis pole ka veel vesi. Pole paha.
*) hinna-kvaliteedi suhe on päris halb tambov ja mulle tavaliselt selle kasutamine üldse ei meeldi, aga selle paki hind oli 3.78€, mis teeb selle maitse peale väga korraliku hinna-kvaliteedi suhte.
Selline Argentiina mate – puhta tugeva maitsega, ei ole liiga tolmune. Püsib termosetäie ja kukub lõpus suht järsku lahjaks. Vot selline lühike ülevaade. Võib veel osta.
Ma ise nii suuri sõnu ei teeks, aga on sellise nimega mate, no on. Krausi toodang, neil on muu sildiga asju ka, aga noh, marketing on marketing, I love, siis I love.
Tegelikult selle mate enese kohta saab kiidusõnu öelda küll – selline nüansika kange maitsega, ei pane porise murumättaga vastu vahtimist nagu mõni teine sort. Ja maitse püsis mälu järgi ka piisavalt pikalt. Mälu järgi kuna viimati jõin jupp aega tagasi ning märkmikku üles tähendatud kirjeldus on üsna lakooniline: “nüansika maitsega, hea”. Aga üks pakk on kapis ootel, et eks täiendan kirjeldust kui “I love mate” jälle kalebassi jõuab
Minu jaoks täiesti tundmatu nimega mate 1. Esimesed sõõmud on hapud, nii haput vist polegi enne saanud. Puudub selline maalähedane robustsus, mis mulle tegelikult mõnede matesortide juures meeldib. Pigem lahjemapoolne juba algusest peale ning tugevus kaob sujuvalt juba enne termosetäie lõppu. Võib-olla sobib kellelegi esimeseks mateks pakkuda, kes muidu mu tarbitavat kraami julmalt mõruks ja kangeks peavad.
Ei ole halb, aga hommikuseks äratuseks vähe. Sobib indikaatorina kapinurgas hoida, et kui järjekord selle pakini jõuab, siis on aeg uus ports matet tellida
1 Tundmatu nime osas – varasemalt tellisin matet ühest teisest (euroopa) netipoest, aga sealne valik kuivas kuidagi üheülbaliseks. Ja ka nüüdseks ainukese eesti netipoe valik on väike. Õnneks leidsin ühe järgmise (euroopa) netipoe, mille valikust natukesesks ajaks katsetamiseks jätkub.
Jah, tegu on minu avaliku märkmeraamatuga matesortide kohta. Panen enda jaoks kirja, et teaks, mida teinekord tellida kui jälle tellimiseks läheb. Ei pretendeeri järelmaitse ja lõhna peenele teaduslikule analüüsile.
Ma tean, et ma olen siia peole mõned aastad hiljaks jäänud, aga see tehnika on ikka nunnult arenenud.
Selle pildi tegemisega oli nii, et ma natuke aega ootasin, et “grupp Jaapani turiste”™ kaadrist välja jalutaks. Kuni mõtlesin, et las olla, küll pärast kaotan nad ära. Tehtud. See on kaasajal peaaegu üks nupulevajutus.
Tegelikult roosa raamatuga(?) tüdruk on eemaldatud ülekohtuselt, ta sobib kaadrisse. Aga kuna tegu on tehnoloogianäidisega, siis talutasin ka tema koos muude turistidega pildilt minema.
Aga nüüd tõmbame mõned aastad rohkem kaasaega ja VAATA FILMI sellest, kuidas ma need turistid minema ajan! 🙃
Pühapäeva hommik. Süsadminni või devopsi seisukohalt on tehniliselt tegu reede õhtuga, kus laivi ei torgita. Aga pannkook keres, matetass ees, miks mitte väike apt install productionis. No miks mitte eksole! Prr-prr vuriseb ekraanil teateid, et värgid toimuvad, uuendused paigalduvad, asjad liiguvad … kuni kärinal lendab mingi megabait põigiti kodaratesse – locale-whatever pisike fail kuskil pakis write error. Hmm… Ok, mingi käsk veel, mis soovitab arvutile fsck-fsck-suki-suki teha. Asjad hakkavad põnevaks tõmbuma. Tubli lurin matet kerre, teeme siis serverile väikse suki-suki. Suki ütleb, et selle plokiga ja tolle plokiga on asjad nüüd sedapsi. Ja neid sedapsi plokke on üsna seitseteist. Ahsoo.
Astun tausta andmiseks sammu tagasi – mis masin see “laiv” on, mida ma siin pühapäeva hommikul nii muuseas natuke torkisin? “Eraviisiline” server, mis jooksutab igasugu eraeluks hädavajalikke asju. Blogi (jah, seesama veebileht siin), nutikodu mingeid graafikuid grafana otsas, mqtt brokerit, andmebaasiserverit, InfluxDB-d home assistanti andmete “mirroriks”, ftp-d ja veel mingeid pisemaid pudinaid. Pole iseenesest palju, napilt kahekohaline arv konteinereid 🙂
Ealised iseärasused on samas sellised, et VPS instants ise on pea 10a vana ning asjad seal peal kohati veel vanemad. Ehk siis selle setup on kerge spagett pluss on sinna kogunenud asju, millest kohe puusalt ei teaks öelda, kas seda on veel vaja või mitte või et see üldse seal on või et milleks.
Siit jõuame sujuvalt sedapsi plokkideni tagasi. Olles järgmise lonksu matet kurku tõmmanud, hakkan peast läbi laskma asju, mis on backupitud ja mis mitte ning kuidas ja kuhu vajalikud asjad kiirelt vasakule tõsta enne kui midagi veel rohkem hapuks läheb. Ja hapuks ta läheb! Nähtavalt omaenese silme all tundub see väike debianikast kortsu vajuma – teise sessiooniga enam masinasse sisse logida ei õnnestu ja osad käsud käima ei lähe. Saan vist paar korda scp’ga mõned kataloogid vihma käest räästa alla ära kopeerida kui järgmine megabait lendab põigiti kodaratesse – scp enam ei käivitu. Käivittu! Mingi libpcre-whatever on kadunud. ls – ei midagi, sama – libwhatnot.so-6.6.6 kadunud. Midagi enam selles terminalis käima ei lähe.
Backuppidest. Tegelikult olukord backupirindel ei ole selles masinas läbinisti halb. Midagi on olemas. Alustuseks on kodukataloog giti repos ehk siis kõik seal olev skriptindus jms on tegelikult suht ok päästetavusega. Teiseks olen blogist teinud manuaalseid backuppe enam vähem alati kui olen midagi muutnud või kirjutanud. Ja õnneks need konkreetsed manuaalsed backupid ei ole ka samas masinas. Mida ei saa öelda andmebaasi backupifailide kohta – mysqldump on kenasti automaatselt jooksma seatud ja logrotate roteerib tehtud backupifaile, aga nad on samas masinas 😀 Üks õnnestunud scp asjade välja kopeerimise liigutus keskenduski nendele failidele.
Aga kuhugi välja backuppimata on ka süsteemi enda konfid ja loomulikult dockeri konteinerite persistent storaged. Ehk mingi andmekadu terendab siiski silmapiiril. Buudikatse näitas küll optimistlikku valikut “(recovery mode)”, aga kui grub käised üles kääris ja seda recovery modet mulle käima tõmbama hakkas, jäi ta siiski kuskil poole peal suht vagusi ega teinud enam piiksugi. Must tähti täis ekraan liikumatult mind, ja mina teda, põrnitsemas. Pühapäevahommikuses veel pannkoogilõhnalises toas.
Siit jõuame nüüd sujuvalt selleni, et oli selle pühapäevaga mis oli (õhtuni istusin arvuti taga, mis ta muud oli!), aga tegu oli siiski kokkuvõttes õnneliku õnnetusega – sain lõpuks masina rescue modes üles (hostingupakkuja suppordi abil) ning üllatus-üllatus ka kettale ligi. Tundub, et ikaldas ära ainult mingi osa süsteemifaile ning mu enda kodukataloog oli küll jätkuvalt 10a vana spagett, aga siiski eksisteeriv ja ligipääsetav spagett! Nokkisin sealt kahvliga vajalikud asjad ettevaatlikult välja ning panin reinstalliks vaimu valmis.
NÜÜD POST (hääldada pehmelt nagu telefonipost) MORTEM.
Tee backuppe ja liiguta neid MUJALE. Elementaarne, Watson, aga kesseviitsib.
Tee backuppe ja … just.
Liiguta!
Tee!
Pane robot seda tegema. Küsi LLMi käest kui muidu ei saa.
Korista sodi ära.
Fikseeri failistruktuurile tundlikud teenused (jah, sina, andmebaas) viimase numbrini konkreetse image versiooni peale.
Kasuta oma üles seatud teenuste rägastikus nimesid. Mqtt server on mqtt. Influx on influx.
Vot. Pannkooke tuleb süüa, mitte terminali torkida.
See on minu kehakaalu graafik. Päriselt ka. Tundlikud isikuandmed vbla ja nii edasi, aga mis siis. Punase ringiga märgitud ajavahemikul tootsin ma umbes 7kg piparkoogitainast ning osa sellest lasin ka praeahjust juba läbi. Et ikka oleks mida vabalt süüa.
Kõik on tõsilugu.
Ärge teie niimoodi tehke kui sellist graafikut ei taha.
