robot räägib, räägi vastu
“Lenda, rööbas”, röökis maadam täiest kõrist. Tema punane seelik lehvis tuules kui rööbas võttis esimeste puudelatvade kõrgusi. Maadam hingeldas. Rööbas lehvitas täiesti jõust ning pühkis laubalt esimesi higipiisku. Maadam haaras binokli järgi kui äkki lülitas Doorem Kaasik Puuslaev sisse magneti. Rööbas tundis tõmmet. Maadam värises. Doorem Kaasik irvitas ja vaatas kuidas rööbas tagasi langedes natuke puuokstesse takerdus. Magnet tegi “uuu-uuuu-uuuuu-vauuu”. See oli üks jube päev.
Neeger. Sussi sees. Mina ka ei tea milleks.
Värviline traat koridoris seina najal. Tõesti ei taipa.
Suusad ja tilkuv mantel nagis. Müstika.
Homeeriline naer elutoast. Täiesti arusaamatu.
Koera haugatus õues. Kergelt nagu koidaks.
Kell on ka neli. Pole üldse ime.
Võtan vaikselt taskust seadeldise.
Kenasti eilsesse ajalehte mähitud.
Muuseas sätin selle aknast paistvasse kuuvalgusse. Väga hea.
Tõmban harjunud liigutusega õigest kohast. Kauguses haugub teine koer.
Akna tagant möödub vari. Keegi norskab toas.
Asetan seadeldise maha ning lahkun tasa.
Hommik. Päike tõuseb nagu kõikidel varasematelgi hommikutel.
Trepilt kostab lume krõmpsumist – tuleb.
Ootan hiirvaikselt. Jälle krõmpsub – läheb.
Naeran hiirvaikselt ja viskan diivanile siruli.
Ootan. Ootan kaua.
Trepilt kostab neljakordset krõmpsumist. Ai see on hea.
Avan vaikselt õlle. Sätin vaasis lilli ning kuulatan.
Uksekell. Koputus. Nukker ohe. Neljkordne. Krõmpsub.
Panen tühja pudeli seadeldise kõrvale. Keeran gaasi lahti.
Toimib. Kommunaalmaksed on tasutud. Sulgen gaasikraani rahulolevalt.
Vaatan aknast – puudel pole lehti, igal pool on lumi. Tore.
Olen rahul. Kallistan tugitooli ning laskun põrandale selili.
Laes on ämblikuvõrk. Puhun. Võrk liigub. Seadeldis tiksub.
Surun kõrva vastu põrandat – allkorteris nurrub kass.
Mina ei tea … elu ongi selline. Mõelge selle peale.
Samas ma ei tea, kas neeger sussi sees ka mõtleb. Vabandust.
Värviline traat seina peal on ka ikka olemas. See on hea.
Traat on hea. Ma tegelikult ei tahagi teada, kas seadeldis tiksub.
Peaasi, et hea on. Karvased loomad on ka olemas – see on ka hea.
… ronib nelja jalaga selga ning trambib trambib trambib
Taat tuli koju ja tõi eidele lilli. Eit oli voodis selili.
Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.
Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.
Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.
sabapidi rõngasse on tõmmatud üks vana kojamees ja tema luud.
sai kolletab kesk tänavat ning tema pleekind kõvad luud.
lendab puru saiast ning tuul viib tema kolbast luud ja muud.
on vihmahooaeg alanud ning puudu ainult kojamees ja tema luud.
klõbinal pudeneb leib taevast ning sureb järjekordne luud.
vitste krõbinal läeb põlema ta mõtted ning mekki maitsvad suud.
liiv käib mööda teed ja mõtleb homsest miskit muud.
lohiseb tal järel luud või mis sest järel jäänud suurt.
ees lükkama peab kondid see, kes vedelemas nii laiali on luud.
sai põrandal nüüd mähib kolletuvasse sügisesse miskit muud.
taevas paistab öösiti nii natukene kuud, et leivalt võtad kolm korda suud.
on säilinud seal tänaval need luud ning natukene miskit muud.
mis nii lihtsalt sealt ei lähe. seal kummardad ja annad suud.
jah, mõtled midagi muud, kuid sinna jäävad luud ja see miskit muud.
Raadiost tuleb muusika.
Tõstan suule luusika.
Kuradile sõidan svammiga.
Ennast kammin kammiga.
Homme kukun trolliga.
Kõrghoonest suure kolliga.
Nimeks tal on kingas-kongas.
Pärast tema ainult longab.
Endal svammi täis on suu.
Lusikas on kadunuud.
Troll on täitsa lendu läind.
Nagu oleks maarjaliisilusat näind.
Peksame segast, me peksame segast.
Surume mudast, me surume mudast.
Ennast välja, me ennast välja.
Vot siis saab nalja, siis meie teeme nalja!
See on väga kaasaegne luule.
Seda kuuleb iga päev.
Kui käid ringi kõrvad lahti.
Ning nimeks pandud sulle Ahti.
Irw. Endal ka hea tuju. Olge ise ka toredad.
Vajutan varbad gaasipedaali ning võtan kõrvalistmelt võileiva. Selg rebitakse mõnusalt istmesse. Hammustan. Teine käsi otsib uksesahtlist limonaadipudelit. Vahetan käiku. Rebin pudelilt korgi ning kummutan suule. Lonks. Litsun gaasipedaali tugevalt ja kindlalt põhja. Kiirus kasvab ning tuulemüha tugevneb. Karjun üle müra, et “kohe tuleb kurv, hoia kinni!”. Rohelised sõrmed haakuvad ümber käepideme ning tagaistmelt kostab erutatud viginat. Keeran uljalt rooli – kummid vilisevad, asfaldile jäävad suitsevad jutid ning peenike vigin tagaistmel vakatab korraks. Ulatan pudeli tahapoole – “tänan, ei soovi”. Lonksan ise. Jälgin spidomeetrit ning vastukihutavaid telefoniposte. “Hoia kinni!” ning vajutan mõlemad jalad pidurile. Turvavöö lõikub rinnakorvi, esirataste juurest kerkib suitsu, ABS teeb koledat häält ja midagi lendab vastu juhistme seljatuge. Mõnus surin kehas. Suretan mootori, panen limonaadipudeli uksesahtlisse tagasi ning astun võileiba hammustades autost. Tagaistmelt vaatab vastu kohkunud klaasistunud pilk – elumärke ei ole. “Säh sulle UFOt”, sülitan ja astun minema.
Maastleitud kopikaid viskan õhku ning püüan neid mahapandud porgandite vahel joostes ammulisui.
Nüüd üritan, vats metalli täis, ronida ülielusuurusele magnetile, et teha demonstratiivne enesetapp sinna kleepununa nälgimise teel.
Ja porgandid kukuvad samal ajal kõlinal vastu pead.
Reedeks tekib küsimus: “mis on raskem, kas kolinal vastu pead kukkuvad porgandid või vatsa vastu magnetit rebivad kopikad?”
Kuid porgandid saavad otsa, magnetilt võetakse elekter ning päike tuleb välja. Kevad astub oma täies jõus ja ilus oma suurte karvaste jalgadega sirgelt üle minu inimeste ette.
Täna olen karusell. Olen oma neli nurka keset absoluutselt võimatut inglisekeelset keskkonda ja õlut maha ajanud.
Ning tömban keereldes ringe. Kraabin laualt viimase.
Kell oli kuus hommikul ning selles ei olnud selles kontekstis midagi omapärast.
Tõmbusin karvaseks palliks ja veeresin nurka.
Mehed laua ümber võtsid pitsikese viina.
Avasin suu haigutuseks, kuid ootamatult oksendasin kogu nurga täis.
“Issand, kui vastik”, ütlesid kõik ning läksid minust eemale.
Ega sellest ei olekski midagi halba. Selles ei olnudki midagi halba.
Karvased pallid ikka teevad tükke.
