Automaatteataja

Pingutasin lihaseid, et hüpata, kui saabus nõrkus. “Tere nõrkus”, üritasin viisakas olla. Nõrkus ei vastanud. Kohendasin asendit ning päästsin lihaspinge. Nõrkus tegi grimasse ning oli näha, et ta soovib midagi öelda. “Kas sa ütlesid midagi?”, küsisin osavõtlikult. Nõrkus vaikis. Viimane tõuge veel varvastega – säärelihased, varbad – hopp! Nõrkus minu kõrval üritas nagu liigutada, kuid välja ei tulnud sellest midagi. Ma liikusin juba hooga üles taeva poole, kui kuulsin altpoolt korinat ning nägin nõrkust pikali vajumas. Olin kevadväsimusest võitu saanud. Üks null selleks korraks.

PS. kurat kui see tegelikult ka nii oleks.
PPS. “Mehed, mannaputru sajab”, ütles kuningas ning lõi toikaga vastu maad.

Rattattattatata. Khamad roe polka. Temet nu kiributu. Nei soeli tubana keks. Ruubit no ahak. Raelo klinker tubisa nerit mo vahato kuklit.
Sonde karmaa.
Lebit tomaa.
Suund kerkeiss,
no temi seiss.
Loode uraal
nei tantaal.

Ja sammalhabe muutus põrsaks. Ja kõik muutusid põrsaks. Ja põrsad muutusid omakorda jälle põrsaks. Siis läks see kõik kupatus korraga roheliseks ja muutus jälle põrsaks. Kogemusele tuginedes võis öelda, et see niipea ei lõpe – ja nii oligi: kõik muutusid veelkorra põrsasteks. Ja nüüd oli seda juba liiga palju saanud. Rekursiivseid põrsaid olid kõik kohad täis ja kõik see nägi väga põrsane välja. Põrsas oli põrsa otsas ning põrsas oli põrsa all. Põrsaid oli nurga taga ja põrsaid oli nurga ees. Ja kõik muutus jälle roheliseks. Nagunii muutuvad jälle põrsasteks. Ning järgmisel silmapilgul oligi kõik jälle põrsaks muutunud. Kuid kevad ei tohiks enam kaugel olla.

Raiuge see katki. Pekske vastu seina puruks ja magage edasi. Nii saavutate igavese õndsuse ning kohaliku tuimestusega rohelised lestad. Muuseas – raadiolaineid peegeldava kattega jope maksab meil ainult 14 krooni. Võtame selle peale. Sulgeme ennast kappi, hingame akvalangi higiseks ning üritame uinuda. Õues kukub hari. Maaslamajaid pekstakse. Aga meie oleme ennast sulgenud kappi, selle seestpoolt eelnevalt tinapaberiga üle kleepinud ning üritame nüüd seal vaikselt olles kartulisalatit süüa. Kohe tulevad teised ka. Tõmbame natuke koomale. Ulatage morssi palun. Valmistuge stardiks. Tõmbame teliku sisse ning stardime. Kohutava klirinaga lendab naabrite uks lahti ning nad tulevad suure kisa ja laia naeruga meid lehvitades saatma. Ärge juhtmetesse komistage! Roostes kammid on mööda maad laiali. Aga meie muudkui sööme ja lendame. Tahaks lihtsalt homeeriliselt naerda, aga akvalang segab. Naabrid lehvitavad. Akvalang segab. Lestad laperdavad. Lööme klaasid kokku ja siis jälle lahku. Võtame. Võtame veel. Hammustame peale. Võtame. Koostame graafiku. Võtame. Sööme esimese kalkuni. Võtame. Süütame esimese küünla. Võtame. Kollasel hakkab paha ning ta läheb ära.
Võtame kollase mälestuseks. Tõmbame kollase graafikult maha. Võtame. Tõmbame juhtme välja ning kustutame kõik jäljed. Viimane kustutab ka tule. Vaikne. Ainult täheb krõbisevad vastu plastmasskiivrit. Lõpuks hakkab kõigil paha. Esimene julge nendib, et ei läinud vist päris õigesti. Pärast seda jääb täiesti vaikseks.