Automaatteataja

27 valget lammast kõnnivat üle liivaluite. Liiv krudiseb käppade all ning minna on raske. Paistab päike, temperatuur on palju kõrgem kui lammastele meeldiks. Tuul. Esimesed lambad on juba edukalt üle luite kui eelviimane saab aru, et tema on eelviimane. Tema on eelviimane. Tema ees on 25 lammast ning TEMA on eelviimane. Kõik lambad on juba üle luite ning eelviimane on oma mõtte unustanud. Talle ei ole enam tähtis, et ta eelviimane on. Ta lihtsalt on. Kõnnib. Liivas on raske kõndida.

Kolm moosivarast tulevad miraažist. Pakuvad lammastele moosi. Head maasikamoosi. Esimene lammas keeldub viisakalt ning astub edasi. Tuiskava ja tolmava liiva sees on raske kõndida. Viimane lammas vaatab moosipakkujaid ning otsustab maitsta. Lammaste rivi on kaugenenud pisikeste täppide reaks kui ta viimase lusikatäie mokkadele tõstab. Küll maitseb hea.

Eelviimane lammas ei tunne enam hingeldamist kuklas. Ta on jäänud viimaseks. Mõte valmistab talle teatud rahulolu ning ta uriseb vaikselt mõnuga omaette. Natuke liiva satub hammaste vahele. Natuke liiva satub kurku. Ta köhatab. Natuke liiva läheb silma. No küll tuiskab. Tõmbab õhku ning köhib. Liiv ei taha ega taha hingetorust lahkuda.

Luite tagant väljub suusakoondis, suusad näpus. Kolmas, seitsmes ning kahekümnes lammas natuke imestavad. Ülejäänud ei tee faktist välja. Ärme meiegi sellel pikemalt peatu.

Viimane lammas niisiis köhib ning tundub, et ei saagi hinge lahti. Hoiab siis hinge kinni ning vantsib ühtlases rivis teiste järel. Kaapab aeg-ajalt eesmist sabast, et see seljale koputaks. Ei see tee välja. Eelviimaste värk – nad on oma mõtetes kinni.

Mina ei tea, kus point on.

“Kurat, kellegi blogi”, ühmas vanamees ning astus põlglikult nohisedes edasi.

“Kurat, kellegi jalajäljed”, ühmasin mina ning läksin vihaselt nohisedes harja järele.

“Kurat, keegi on harja võtnud”, ühmas koristaja ning tuli kurjalt nohisedes minu juurde.

“Kurat, kus hari on?”, küsis koristaja.

“Kurat, ära mölise, raisk”, ühmasin talle vastu.

Vanamees itsitas pihku.

Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.

Kõndisid Redis, Ridis ja Ralla mööda jalgteed. Redis ja Ridis norivad Rallat: “Ei sina ikka õige lätlane pole, Ralla – no mis nimi see selline on – Ralla!”. Ise irvitavad nii, et vaata kukuvad teeservast alla. “Ilma essita!”, möirgavad nagu jaksavad. Ralla, vaene mees, ajab vastu, et tema on ikka puhastverd lätlane. On nõus isegi oma sugupuu taskust välja kaevama ja seda kaasteelistele ette näitama. Hakkabki juba sugupuud lahti rullima kui ümberringi jääb kõik vaikseks. Ei kosta linnulaulugi, rääkimata lätikeelsest norimisest ja sõimamisest. Ralla krabistab vaikselt varbaga teetolmus. Ei midagi. Vaikus. Redist ei kusagil. Ridis ka kadunud. Kukkusidki vist teeservast alla.

Ja siia alla, rahva tungival nõudmisel, üks talisporti harrastav täpp
.

Eile leidsin maast karvase vanamehe. Pühkisin ta harjaga ilusasti kühvli peale ja panin paberikorvi. Nüüd on vanamees paberikorvis ja piilub mind võreaukudest vihase näoga. Ma ei saaks öelda, et see mind üleüldse ei häiri, aga las ta olla.

Täna asetasin paberikorvi mujale. Vanamees ei näe mind enam. Nüüd ta ümiseb mingit tobedat viisikest ning kõigutab korvi. See teeb kerget kolinat. Ei-ei, ärge saage valesti aru – ma ei kaeble ja ega see ei häirigi mind peaaegu.

Homme on paberikorvi tühjendamise päev. See teeb mu meele heaks – ümisen ise hoopis mingit tobedat viisikest ning kui kui veel vanameest vaatamas käin, võtab vilegi lahti. Valan arvatavasti paberikorvi aknast õue tühjaks. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga see on ju kõigest väike karvane vanamees. Ma elan kõrge maja ühel kõrgeimal korrusel. Vanamees ei tohiks minu info kohaselt lennata osata. Kui vanameest vaatan, siis on natuke kahjugi. Vist.

Ülehomme. Vanamees oskas lennata. Nüüd koputab ta kiviga aknale ning ma ootan hirmuga, millal klaas puruneb. Kõvasti koputab ning ümiseb oma totakat viisi. Korra jättis järele, aga ta käis lihtsalt suuremat kivi toomas. Põhimõtteliselt ei saa ma midagi muud teha kui vaadata vanameest, akent ning käpikuid.

Aeg – toasoe määratlemata tulevik. Akna taga on lendavad autod. Mu virtuaalreaalsus-ülikond eraldab mind reaalsusest täiesti. Vanamees on jäänud veel vanemaks. Kivid, mida koputamiseks kasutab, on miskist tundmatust plastikust ning neid saab supermarketist osta. Vanamehi on peaaegu iga meie linna kõrghoone akna taga. Aga mul on virtuaalreaalsus-ülikond.