seal vist lõpeb kõik ära.
mootor
Infoks, et progesin ajaviiteks natuke ekraani ülaserva ühe riba. Muu oli kastide tõstmine, aga arhiivilink oli tõesti natuke progemist ja kuukulguritega sõitmist. Klaviatuuril on tühik katki minemas. Pioneeri ausõna. Ning AUTOMAATTEATAJA all olev teade “teavitame kõigest ja mitte millestki” on link algusse.
aasavärk
“Meil ei ole aega enam ümber nurga minna”, karjus laps vanematele. Vanemad ei teinud last kuulmagi, vaid lohistasid teda edasi. Laps karjus. Vanemad lohistasid. Kõik see kokku oli üks lohistamine ja kisamine. Kuni jõuti kohale.
Valge aas oli kergeid ebemeid täis. Nii kaugele kui silm ulatus. Ema veeretas lapse silma üle aasa, sinna teise serva, et näha mis sealpool on. Sealpool olid ka ainult ebemed. Valged ebemed.
Järgmisel hommikul tuli pisike kortsus koristajamutt, nägi kolme ebamäärast tuhakuhja aasa serval ning nentis omaette vaikselt: “turistid. lõputult uudishimulikud”, ja pühkis jäänused kühvlile ning viskas aasale laiali. Lahkus veidralt itsitades.
Eemal peatub buss. Uks avaneb vaikse susinaga ning aasaserva täidab rõõmsalt lobisev paksude saksa turistide parv.
Te ei taha teada, mis pilt koristajale järgmine hommik avanes ning kaua ta seda aasale loopis … 🙂
I-düll
Raudnaelu põrandasse taguv vanamees hüppab rõõmsalt kohapeal.
Kraavis lebav vanem naine vahib taevasse ning naeratab õndsalt.
Neli tüdrukut ja kaks poissi karjuvad üheskoos, üksmeelses lauluhoos.
Muru on roheline, taevas sinine ning päike kollane.
Aga haljendava künka taga on neeger juba sisse lülitanud midagi, mis teeb kergelt kahisevat, pöörlemisele sarnanevat, vilinat.
hüpe
aknad
Sigala aknad. Ausõna.
prügikastiluule
kerge röögatus.
karuperse maigutus.
liitri viina läigatus.
homse päeva ehmatus.
elu ja olu ning minu peakolu
Isa on neeger ja ema sadist.
Seinal on peegel ning köögis peeter mudist.
Elutoas on reegel: kes alla jääb on surnd.
Koridoris keegi veereb ja kõrval tume käpajälg.
Kas võikamat on meeles. Või see ongi Ilma Tapatalg?
Karjed hangund keelel ning süda eemal kehast.
Pea trepist alla veereb – suu vahutamas vihast.
Persse, seda ei saa rütmi enam … kirjutame suurte tähtedega juurde “MUSTAND”.
Kole kooljate appihüüd keset pimedat surnuaeda võib keskmise kontoritöötaja muidugi ära ehmatada, kuid vaprat kaameliajajat ei iial!
karvikringide rünnak
Karvaste ringide lummuses liigub kari kuutõbiseid kaljuserva poole.
Kõik mõmisevad.
Asjaolude kokku langemise tõttu on kaljuserv siinsamas ja kuutõbised ka.
Maasikakorjajate märg unenägu vaarikate vahel.
Kelmuse eest surma mõistetud suur neeger tuleb sulle öösel vastu täpselt siis kui sa unise peaga kööki vett jooma lähed.
Esimene kuutõbine kukub heleda kisa saatel.
Neeger ehmatab veidi.
Langeva mulla krõbin annab tunnistust ühe tõbise lõplikust paranemisest.
Neeger hoiab seina äärde. Ainult silmavalged paistavad. Pilguvad.
Kaamelid hoiavad kaljuservast võimalikult kaugele.
Eemal aasal on neliteist karvast ringi.
Neeger vajutab midagi seinal ning ringid tõusevad 12 sentimeetrit maapinna kohale.
Punane lüliti. Tõmmatav. Pandav. Igati asine. Vajutatav. Kena. Sipsik.
Teed, mida pead tegema – vajutad lülitit.
Karvased ringid võtavad pöörded üles ning lendavad kileda vilina saatel karja kuutõbiste keskele.
Neeger seina ääres võpatab veelkord.
Kuutõbised on äkki otsa saanud. Maailm on väga tühi. On ainult neeger, sina ja lüliti.
mina
Tuumatalve teine hommik. Tõstan täpselt mõõdetud liigutustega liitrisesse kohvikannu kolm supilusikatäit kohvi. Kastrulist, kus keenud vesi, täidan kannu. Tuppa lendab värske kohvi lõhna.
Pühin tooli plahvatusejärgsest tolmust ning istun. Ootan natuke ning valan kohvi välja. Akna taha lendab suur lind. Lonksan tassist ning lind lendab ära. Lasen kohvil mõjuda ja mõtted hakkavad vaikselt tööle: “oli see nüüd päris lind või nägin seda unes?”.
Tassitäis saab otsa ja ma pudenen maha tolmuks. Katan ka tooli uuesti. Kõik see oli olnud rutiinne mälestus hommikutest. Päriselt seda enam ei ole. Kuid kes oli siis see essents, tuumatalve teisel hommikul, kes seda siin kirjutab?