Automaatteataja

samm-mootorite surin pea sees muutub järjest tugevamaks
summutajad on põhja keeratud
malelauad on triibulised
bensiin on otsas

teen kuupjuur kaheksa sammu, kus ruutjuur
murdub pooleks ja läheb maailma rändama
sekundaarsed siinused surevad nagu kärbsed
bensiin on nüüd täitsa otsas

ninali mulda kukkudes nendin transistoride raginal
et päev on korda läinud
vedrujänesed hüppavad pea ees järve
mis on triiki täis bensiini

ja tikkudega mängiv koerakoonlane süütab selle,
päikesesuuruseks paisunud pea plahvatab
koos järvetäie bensiiniga ning
vedrujänesed lendavad mulle silma

ilmas rändav murdunud ruutjuur näeb peeglist ainult
punaseksvärvunud horisonti mis kustub
ja lumena maha langenuna jääb hingeldades
lebama järvepõhja koos vedrujäneste ja
minu silmadega.

eesti vabariigi esimese bioroboti viimased hallutsinatsioonid
on saanud raamatuks
mis kasvab liblikaks
ning roosteste hingede raginal
lendab üle lageda välja
loojangul punaseks värvunud päikesesse.

tiibade siruulatus 15
ruutude jaotus ühtlane
olen eesti vabariigi esimene biorobot
magnetitega liigutatav
suuskadel transporditav
künnan põldu
äestan
olen korralik robot
vahelduseks õlitan nina

pähe tuli ruutingu error ja jooksis peaga vastu seina mis oli ruutingus omaette nurgas istudes maas
koos seinaga ümber kukkudes sööme õuna koos sügavale kukkudes nukralt naerdes muuseas
vaikselt taevas kaugele kaob koos liftšahtiga on õunamaitse hapu ning tuul vihiseb kõrvades koledasti
ta midagi ütleb mulle selle kohta et ruutinguviga ja šahtis vilistab õun omaette mingit viisikest
oh ei ja taevatähed on täpiks tõmmanud ning kaaluta olek matab õuna kogu oma emotsioonides endasse
vilistan seda nukrat viisi ja ei pea õunasöömisel üldse piiri ja tolm … lõputu tolm … paks tolm
kui selili maandume – mina, õun, lift, šaht, sein ja kõik need kes koos meiega tahtsid tulla rändama
sinna imede maale mis asub meie tavaliselt olemisest palju allpool ning kuhu saab kui pähe tuleb
ruutingu error ja sa oled seina ääres koos peaga mida saab sobivalt vastu seina lükata ja siis muudkui kukkuda kukkuda
kukkuda maha ja pühkida tolm ja vaadata ringi avatud uudishimulikkde silmadega nagu laps nagu laps

loen viieni
kuid tulemuseks
on kuus
enne oli kõik puudu
ja nüüd on
kõik üle
kraabin karbipõhjast
räim tomatis
viimase raasu
ja jälle on
kõik puudu
loen
ja saan viis
nii peabki
elu on jälle
rööbastel.

ruumis on segased ajad
tramm tõmbab joone
ja sõidab sul alt üles

ta kaevub lehtedesse
ja tema silmad – mustad ja ilusad
vaatavad lehtede vahelt

kuidas tema tõmmatud joon
su selja peal sügeleb
kõvasti sügeleb

halvad on need lood selle
majandusega