robot räägib, räägi vastu
kuu on valge nagu öö
rohelised teerullid minu magamistoas
kolisevad üle mu varvaste
ärkan higisena
vaatan kuud. kisendan ta poole.
kuu pilgutab rõõmsalt
haarab kokteilikõrre ja
imeb teerull-teerulli haaval
mu magamistoas oleva kokteili
endasse 384184kkm kaugusele
ainult teetöölised jäävad.
maha mu voodi ette.
ja vaatavad nõutult
kuidas ma ennast küljelt küljele
keeran ja uinuda üritan.
nad laulavad mulle kena mitmehäälse unelaulu.
head ööd.
Tulen põllult, pihk traktoreid täis
terve punt
ja lilled varvaste vahel
kohalike külatüdrukute meelitamiseks.
Olen suur must kapsapea
mille lehtede vahelt pudeneb
muusikat ja laulu
otse mulda.
Külaserval laulan duetti kollase kombainiga
ja uinutan kruvikeerajad longu
oma karvamütsi sisse.
Nõrkade jalgadega panen siis plagama
kruvikeerajad kolisemas karvamütsis.
Ja nii tulebki jälle päev
täis kruve ja mutreid ja metsikut mehaanikat.
Tüdrukud jäävad vaatama.
sotsiaalv6rgust1kk_d3 j2tkuks: twitter/ahtil – veel pealiskaudsem ja lühidam kui RSS feedide pealkirjade lugemine. Sobib siia kümnendisse nagu rusikas silmaauku.
ringtee ümber pea koos seda piirava metallrõngaga on täitsa hea kasutada aju magnetiliseks töötlemiseks, et saada uusi mõtteid. nüüd on kõik uued mõtted. oh kui tore. ajaks nüüd rõnga kuumaks veel… oo, millised mõtted jooksevad nüüd kaugel väljal. ajaks neid nüüd püssiga taga. laseks ribadeks. mitmeks tükiks. ja jagaks india vaestele laiali. siis on endal jälle pea tühi ja mõnus.
Te olete lehel number kaks. Milleks te siin olete. Teie selja tagant on kõik must. Ja mis puru see on. Olete jätkuvalt lehel number kaks. Keerake lehekülge. Keerake lehekülge. Keerake ükskord ometi lehekülge. Keerake lehekülge. Astuge palun edasi. Tänan. Olete leheküljel number kaks. Te vist ei saa aru. Te vist ei saa siit edasi. Keerake palun lehekülge. Asute leheküljel number kaks. Minge palun juba edasi. Jätkuvalt on lehekülg number kaks. Ikka veel on sama lehekülg. Keerake lehte. Palun. Mis te siit tahate. Kauaks te siia jääte. Mõelge järgmisele leheküljele mineku peale palun. Kaaluge lehekülje keeramise varianti. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge.
Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.
Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.
Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.
Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.
täna panen itti lillede ja kummikinnastega
täna panen itti traktori ja lumesahaga
täna panen itti ettevaatlikult ja himuga
täna panen itti parimate kavatsustega
täna panen itti pastaka ja kustukummiga
täna panen itti vasakule hoolega.
vasakul on itt nüüd kuhjas
vasakule vaatan
võtan itti labidaga
tänavale laotan
riigihanke võidan
kusagile kaotan
itt on kortsus
kaminas
itt on otsas
toas on soe
itt on korstnas
taeva all
itt on lindudega lõunas
mina puhkan
ITtt paneb minu toidukorvi omale kärusse ning sõidab sellega õigel hetkel käsipidurit tõmmates seina.
Külg ees, koos minu, minu toidukorvi ja kogu SIGINTide, SIGPIPEde ja SIGABRTdega. Kõik signaalid on nüüd põrandal laiali, minul küünarnukk katki ja kaugel jookseb miniseelikus tüdruk kollaste juuste lehvides moskvitši sisse peitu. Kaugeneva auto mürinas kirjutan backtrace ja lähen kohe koos kännuga halliks. Känd ajab seened igast küljest punni ja mina matsutan nad endale sisse, pühkides laubalt sitsilise-täpilise kleidiga higi. Ja sealt nad tulevad – raginal läbi võsa … kollased, rohelised, punased läbisegi. Kummikommid. Minu lunastuse ja suurusehullustuse tapjad, hambad irevil, kirved käes.
Joonlaud, mall ja sirkel. Aitab küll. Ei taha enam.
Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.
“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.
Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!
Sõrm on objektiivil ees. Nii see on. Lõputu sättimine, modelli juhendamine, higisena prožektorite valguses sebimine. Assistendid. Keegi tõstab kauguses häält – on ärritunud. Võtted kestavad juba mitmendat nädalat. Lõpuks on kõik üles seatud. Modell on paigas. Valgus on perfektne. Säri on välja mõõdetud. Assistendid naeratavad. “Fotograaf, palun vajutage!”. Laskud oma uhkest kunstnikuüksindusest maa peale, lihtsurelike sekka. Peatud hetkeks mõtiskluseks. Keskendud. Jääbki parem mulje, mõtled. Valgus suriseb. Modell on paigal nagu naelutatud. Ja siis sa vajutadki. Tehtud. Kõik hingavad kergendatult. Modell tormab riideid vahetama, valgus lülitatakse välja, pikki musti juhtmeid keritakse kokku. Ronid redeli nagina saatel oma üksildatesse pilvedesse tagasi. Šedööver on sündinud. Või vähemalt pidi sündima. Aga kurat! Sõrm jäi ju objektiivi ette. Ülevalt pilvedest kostab revolvripauk. Labane ja lihtne kõmakas.
