Rubriik: teadmiseks

Oo-jee – blogiandmebaas on jälle korras. Tnx Tarmo 🙂

Joomine ja maha. Need on kuidagi sõnad, mis hetkel meelejärele. Joomine ja maha. Maha. Maha ja joomine. Alkaselzer on minu selziline. Alkaseltsiline.

Stockholmis oli päike, 0 kraadi ja kohutavalt kallis (bussipiletid on miski mõne aasta jooksul ~2x tõusnud).

Helsingi üllatas muidugi lihtsalt labase lumesajuga (ok, suured valged lörtsilärakad).

Tallinnas on hetkel päike, 10kraadi sooja.
Graniidi- ja liiva sodi on kõigis kolmes linnas laiali.

Kõnnin, kalts näpu vahel, mööda oma (endise) tööarvuti kõvaketast ja üritan seda läikima lüüa. Mõnes eriti üksildases ja kauges nurgas tuleb näolt ämblikuvõrke pühkida. Jalad keerutavad üles juba aastaid seal rahus vedelenud tolmu, mille alt tuleb välja nii mõndagi huvitavat. Aeg-ajalt istun maha ning sirvin leitud kirja või vaatan pilti. Valikuliselt lisan esemeid suurde kasti, mida kõrvulukustava kriginaga enda järel lohistan. Hea, et kõvaketas suurem pole – saan vast ilma lõunapausita üle nühitud.
Tea, kas peaks pärast mõned lilled akna peale vaasi panema?

EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!

Nägin reedel Lexust numbriga “AHTI 1”
Eemalt nägin ainult seda Lexust.
Minu nime kandvat.
Huvitav.

Ma enamasti päevapoliitiline ei ole, kuid täna hommikul äratas minu tähelepanu üks asi. Nimelt öeldi uudistes, et Aavo Pikkuusi Montreali olümpiakulla ostis ära eesti ärimees, kes jättis medali Spordimuuseumi edasi. Asja teeb huvitavaks fakt, et mõni päev tagasi, kui see medalimüümise jutt teemaks tuli uudistes, käis läbi, et medali ostab mingi läti tegelane. Ehk siis kellelgi eesti mehel tärkas trots ning ta käis ise selle raha välja!
Lahe, tubli, vinge!

PS. infoks, et medali müüb ta selleks, et saada raha miski keerulise nimega haiguse ravimiseks

Eellugu.
Talv. jääväljad. Uisud. Mõeldud tehtud – need eelnevad on täiesti loogiliselt ühendatavad suurused. Välja arvatud antud kirjatüki autor. Tollel puuduvad nimelt uisud. Aga selle eest on fotoaparaat, millega saab uisutavat rahvast pildistada. Konkreetne õhtu, eilne siis, annab eelmainit komplektile veel kerge liiasuse – kohutavalt tugeva meretuule näol.

Sündmuskoht.
Kamp jääliuglemishuvilisi on kogunenud merejääle. Uiskudel viibijad proovivad vägisi loodusega rammu ehk vastutuult sõita. Pärituult läheb kiirelt … ainult rannik tuleb vara vastu. Allakirjutanu sätib fotoaparaati statiivile. Vajalikud seadistused tehtud, hakkab välguga uisutajate vahel jooksma. Tuul vastavalt, kasutades fotoaparaadi abitut olukorda tudiseva Velboni statiivi peal, lükkab selle kupatuse ümber. Palju edu. Fotokas u. 1.20m pealt, kolaki, ilusale selgele, külma tuule ja talve poolt kõvaks lihvitud jääle, siruli.

Õppesõna.
Alati tuleb arvestada tuule tugevusega. Tuul on võimeline statiivi ümber lükkama. Tuulistes oludes lükata statiivi jalad laiemale ja kasutada lisaraskuseid.
Hea, et on rauast kaamera ja rauast objektiiv – aparaat tegi pilti edasi, kusagil pole ühtegi kriimu ning ka muid funktsionaalsuse häireid ei ole siiani esinenud.
Huh, jõulud!

PS.
Objektiiv on mingit sitta täis – millega puhastada (mikrofiiberlapp ajas sita ainult laiali)?
LISA: fotomeistrimees vatitupsuga ning poest filter ette. aitab riskimisest.

Ja pilt ise, mille tegemise ajal kaamera upakile käis

Ma siin hakkasin mõtlema, et miks on rahakoti paberraha sahtel tühi … suutsin taastada kõik kohad ning olukorrad alates 250.- pangaautomaadist välja võtmise hetkest. Ning ainuke hetk, kus raha võis kaduda, on NO99 etenduseaegne jope garderoobis paiknemise hetk. Inimeste usaldamine ei tasu majanduslikult eriti ära.
Ma ei saa selle eest pead anda, aga lihtsalt ei ole hetkel muud võimalust.

Mis siis ikkagi on tõde. Ja mis on õigus. Istuge ka viis ja pool tundi põrgusaalis ja vaadake, kas saate teada.