Rubriik: teadmiseks

“Aita aita leida Leida”
“Leida aita leida Aita”
“August aita Aita august välja”
“kutsu kutsu teine kutsu”

Infoks, et progesin ajaviiteks natuke ekraani ülaserva ühe riba. Muu oli kastide tõstmine, aga arhiivilink oli tõesti natuke progemist ja kuukulguritega sõitmist. Klaviatuuril on tühik katki minemas. Pioneeri ausõna. Ning AUTOMAATTEATAJA all olev teade “teavitame kõigest ja mitte millestki” on link algusse.

“Härra Liin!”, kostub akna tagant. “Härra Liin, kas te olete seal!”, korratakse hüüdu. Tõusen toolilt, kohendan lipsu ning vaatan lahtisest aknast alla hoovi. “Kas see on Teie ekspress?”, küsitakse alt. “Korteriperenaine toob Ekspressi”, nendin, vastan jaatavalt ning laskun lakk-kingade klõbisedes ja kuuehõlmade lehvides trepist alla ajalehe järele.

Ma tahtsin mitut asja öelda, kuid nüüd jooksid need asjad kuskil silmade taga, nina kohal, ummikusse. Seda suurt, et vormel, vastupidiselt rallile, on päris huvitavaks läinud. Rallis jällegi võib juhtuda midaiganes – tulemus on ikka ühtlaselt igav. Sport.

Tegelikult tahaks öelda paar tagasihoidlikku sõna joomafilosoofide pärusmaa täiendiks. Joomine, see on lühidalt kogu see viinamarjaekstraktis esinev, omaenda olemuses esinev, iseenese imetlusse langev mõtteselgus või -selgusetus, mille kaudu me alles omandame järgnevate etappide olemuse tõelisuse. Tõelisus on selles kontekstis otseselt mõjutatud praeguse olemuse mõjuritest tulevikku kuna muud kriteeriumit meil ei ole mõistmaks oleva olemist ajas. Eelmainit ekstrakt oleks siis nagu vahend olemise muutmiseks viisil, et ta oleks vastav hetkel määratud olemise kujutiseks tuleviku olemisse kusjuures tähtis on tähele panna, et olemus sellest ei muutu. Olemise olemus, kui selline, jääb enamasti samaks sõltumata olemise muutmise faktorite mõjuritest erinevatele olemist määratlevatele asjaoludele. Asjaolusid ei tasu samuti võtta olemust määravate teguritena, sest seda nad ei ole.

Ahah, tubli poiss. Aga 20. saj. filosoofid … ma ei tea … süttige … või noh … Heideggeril on õigus – käesolev etapp on filosoofia lõpp (kui ma temast õigesti aru sain … vabalt võin ka eksida)

Nii, korras, miski spämm on ennast minu täiesti custom blogilahendusse sisse häkkinud. Kahtlustan pisikese väikese, kindlasti räpase, inimese pisikest väikest, kindlasti räpast, sõrme, kes sooritas rea klahvivajutusi selle nimel. Tänan tähelepanu eest ning jälgin huviga asjade edasist käiku.

Oo-jee – blogiandmebaas on jälle korras. Tnx Tarmo 🙂

Joomine ja maha. Need on kuidagi sõnad, mis hetkel meelejärele. Joomine ja maha. Maha. Maha ja joomine. Alkaselzer on minu selziline. Alkaseltsiline.

Stockholmis oli päike, 0 kraadi ja kohutavalt kallis (bussipiletid on miski mõne aasta jooksul ~2x tõusnud).

Helsingi üllatas muidugi lihtsalt labase lumesajuga (ok, suured valged lörtsilärakad).

Tallinnas on hetkel päike, 10kraadi sooja.
Graniidi- ja liiva sodi on kõigis kolmes linnas laiali.

Kõnnin, kalts näpu vahel, mööda oma (endise) tööarvuti kõvaketast ja üritan seda läikima lüüa. Mõnes eriti üksildases ja kauges nurgas tuleb näolt ämblikuvõrke pühkida. Jalad keerutavad üles juba aastaid seal rahus vedelenud tolmu, mille alt tuleb välja nii mõndagi huvitavat. Aeg-ajalt istun maha ning sirvin leitud kirja või vaatan pilti. Valikuliselt lisan esemeid suurde kasti, mida kõrvulukustava kriginaga enda järel lohistan. Hea, et kõvaketas suurem pole – saan vast ilma lõunapausita üle nühitud.
Tea, kas peaks pärast mõned lilled akna peale vaasi panema?

EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!