Täna hommikul on oioioi… lihtsalt on. Kas enda muutmine on võimalik? Ma kardan (mhmh – kardan), et ei ole võimalik. Need ämbrid, mis on sulle sündides jalgade (just nimelt – mõlema jala) otsa installeeritud, need sinna ka jäävad. Ning nendes pead sina ringi kolistama. Seal ämbrite otsas võid sa mõelda igasuguseid mõtteid, panna silmad kinni ja kujutada, et neid ei ole olemas, kuid plekikolin tuletab sulle ikka ja jälle meelde nende olemasolu. Nii see juba kord on. Ja mulle tundub, et nii see olema jääbki ja võib-olla peabki. Ja nii me siis kolistame… igaüks oma kahe armsa plekist ämbriga ning kujutame, et me muutume paremaks ja targemaks. Ei muutu.
“Samas otsin suurte kääridega plekkseppa”
