robot räägib, räägi vastu
Hommikul üllatati sellise teatega:
“Kausta ‘INBOX’ indeks paistab olevat ajast ja arust. Kirjade kahjustumise vältimiseks genereeritakse indeks uuesti. Selle tulemusena võivad taasilmuda kustutatud kirjad ja olekulipud võivad kaduma minna.”
Vot nii. Eks ehitame ringi.
Nii, lihased valutavad: õlavöö kardisõidust, jalad jalgpallist. Ja lõppu ei paista. Praegu on miski 10 õhtul ja siiani on ainult järjest hullemaks läinud.
Ning eile sai raha kantud miskisse Belgia panka. Siiani pole kippu ega kõppu sellest, et miski samas vääringus ese oleks minu poole teele asunud. Vast on veel vara oodata ka. Aga ma olen kannatamatu.
Su pilk on nüri näoga ees lookleval augulisel asfaldilindil. Kõrvad tajuvad, et kiirus on juba natuke üle linnas lubatu. Sa pead jalga pedaalilt kergitama. Aga ei viitsi. Pead kuhugi keerama. Optimeerid piduripedaalivajutuse, et oma vähest energiakogust säilitada tähtsamateks tegevusteks. Kurv tuleb natuke äkiline. Jätkad nüri pilguga ette vahtimist. Käed on nagu veidike ülekeedetud peenemat sorti spagetid, mis on kleepunud kuhugi rooli allaserva, et neid ei peaks liiga üleval hoidma. (muuseas – valmis spagett peab elegantse viskega seina külge jääma. Jääb küll – ma olen proovinud). Jalad oled jälle liiga lõdvaks lasknud, sest kiirus on liiast tõusnud. Kohendad jalga selliselt, et lõdvalt hoides ilusti 50 oleks. Lõdvestud. Vahepeal jood. Pudelist kalja. Kui jaksad. Sa mängisid just äsja tunnikese jalgpalli.
Jätad rahuliku südamega autovõtmed koju riiulile, võtad seljakoti selga ning lähed linna värskeid lehti lugema 🙂
Välja tuleb midagi sellist:
Mees joonistas pildi ja vajus sinnasamma lähedale, pintslid kilekotis.
 Punane. |
Keset puhkust, metsa sõitmise alustamisel, jäi keset Narva maanteed ette laulupeo rongkäik. Ei saanud üle ega ümber sellest. Vedas, et parkida sain – muidu oleks pidanud lihtsalt ummikus passima. Nüüd sai autost väljuda ning vihma eest varjunult jälgida, kuidas laulurahvas rõõmustas koos põllumeestega, loodusliku kastekannu avanemise üle. Vasaku pildi taga mõned klõpsud. |
Puhkamine – see on elamine omas ajarütmis. Hommikul mitte teadmine, mitme käe sõrmedel võeb teostatud teod õhtuks üle lugeda. Juhtub, et sõrmi jääb umbes kümme üle – võib rünkpilvi ka lugeda. Sassiminemine on lubatud kuna vahet pole, kas loed 14 või 72 rünkset pilve. Päikese võib vabalt ülesärisse lasta, sest vahet pole. Aegruum on teine. Saab jälle 17 panna ning kõik on korras. Võib vaadata otse ette, rool käte vahel ning lugeda asfaldiauke lõpututel maanteedel. Tervitada päikese käes rammestunult teele jõllitavaid politseinikke. Puhuda neile torusse ja jälle edasi sõita. Mõeldes kas ikka veel äsjanähtud etendusele või juba mõtetes üle kivide vette sammuda. Parkida auto senitundmatusse kohta vilusse kadakate vahele ja mägrad üles otsida. Ja püüda ära arvata, kas sumin ümber pea on sääskedest, lõkkest või millestki kolmandast. Ja järgmine päev jälle.
Muhu saar, Koguva küla.
Mul ei ole just suurem asi loodusfotograafi tehnika kasutada, aga sellegipoolest üks urbaniseerunud kajakapojapilt. Ehk siis leia pildilt üks udune kajakapoeg.
see on hea meetod päeva käima tõmbamiseks:
likeu.swf