Ühe konfliktse Väikese Inimese tõttu proovisin eile laiskusest ühistransporti. Et nagu kas toimib jne. Marsruutide kattumise võrdlemise teel valisin bussitranspordi. Need on need suured rohelised ja kandilised kuudid. Sõidavad eelnevalt kokkulepitud kohta, ajavad uksed pärani, huvilised ronivad peale ja siis jätkavad teekonda etteantud marsruudil. Novot. Maskeerusin huviliseks ja ronisin eelnevalt kokkulepitud kohas talle sisse. Vuohaaa! kus see kiirendab alles. Ja ootamatult. Hakkasin just ringi vaatama, et kes ja kuidas … no viisakas ikka ümbruskonnast välja teha, kui see elajas tahtis mu jalust rabada. Nibin-nabin sain selleks ettenähtud kohast kinni ja jäin haledalt rippu. Kiirendus oli õnneks lühiajaline ning pärast hetkelist segadust kõõlusin juba ilusti vertikaal-ontlikus asendis koos teistega. Kuna väljas oli juba pime ning ette eriti ei näinud, inimesed seisid ka minu ja esiklaasi vahel, siis järgmiseks mänguks oli kurvide peale õigesti reageerimine. Nõuab üksjagu osavust. Soo tänava viimases s-kurvis tahtis ikka tõsiselt mind totrasse olukorda sättida ning pikali lüüa. Ülejäänud inimesed vaatasid oma tuimade nägudega akendest pimedusse samal ajal kui mina deemonliku bussiga võitlesin, kes oli oma eksistentsi kogu hetkemõtteks koondanud idee mind põrandale pikali saada. Andsin alla – väljusin. Koju jäi veel natuke maad.
susie
Jätsin õhtul köögis akna lahti. Ausõna. Liiga kuiv oli toas, sai natuke akent paotatud. Kusagil viie ajal hakkas jahe. No tundsin niimoodi, et kurk läheb krõbedaks, et peaks vist akna sulgema. Natuke võtsin ikka hoogu ka, sest voodis on ju deem soe ja üldse ei taha sealt välja minna. Aga no kurk käsib. Kurgi jõul vajutasin oma varbad põrandalaudadesse ning kiirendasin kuhugi köögi akna suunas. No sulgen siis akent seal ja vaatan taevasse – damn, maa on kuu ära varjutanud. 5:20 oli tegevus oma kulminatsioonini jõudmas. No selles mõttes, et kuu oli juba selline kena küpsenud pannkoogi välimusega ehk siis varjunud – üks serv oli ainult hele veel. Ja seda õigiti ka vähemaks koguse aeg. Ja eile sadas vihma niimoodi, et ei tulnud üldse mõttessegi seda fakti meelde jätta, et kusagil pilvede taga miski varjutamine toimub. Aga näed siis nüüd niimoodi … täiesti juhuslikult peale sattuda. Polnudki enne ühtegi varjutust näinud.
Siis teine asi veel, et kui vähegi tahate kinno minna, siis “Väike Susie” on vägadegi sobiv valik selliseks õhtuseks mõnusaks meelelahutuseks. Igatahes eile läks täisgaasiga kümnesse. Parem kui need kokakoolas jooksvad “satiirilised komöödiad”, “pöörased komöödiad” ja millegaiganes nad oma toodangut maitsestavad, kõik kokku. Rootsi film. Kriminaalkomöödia. Sõpruses jookseb. Kergelt Trainspottingu hõnguga. Väga mõnus.
elulised küsimused
kas suusataja sureb suuskade eemaldamisel?
kas uisutaja kukub pea lõhki jää sulamisel?
kas auto läheb katki ukse sulgemisel?
kas hiinlane röögatab riisi hammustamisel?
kas riis röögatab hiinlase hammustusest?
kas korealasele meeldivad suusad?
kas suuskadele meeldib riisi kukkumise heli?
kas suusad üldse kuulevad riisi kukkumise heli?
kas venemaal on ka uiskudel kõrvad?
Visata riis õhku ja elada, hambad laiali, selle saju all.
Sõrmenipsupikkune elu.
Riisi kukkumise krõbin. Langevad terad löövad näkku kortsud. Peotäite kaupa kraabitud muld saab katteks selle eest. Lõpeb riisi valus langemine, lõpeb kõik.
Oi yeerum.
talverõõmud
Tänahommikune olukord:
– algatuseks jõuline soov jääda koju kohvitassi kõrvale Areeni lugema
– autoklaasid jääs (kusjuures hoovis elav koer oli õues maas ilusti keras … no ta on natuke karvane ka)
– hoovis valge kaubik, kapott avatud (kõrval kurva ja natuke külmetunud näoga omanik)
– kaubiku käivitamine (juhtmed-värgid)
– kaubiku käivitamine (juhtmed-värgid)
– kaubiku käivitamine (eeter-juhtmed-värgid)
– kaubiku õnnestunud käivitamine (ford, diisel)
korras.
Väljas sajab lund.
anatolik
Ühel ilusal päeval otsustas Kashpirovski seinale neli kroonlehte maalida. Otsis värvid-pintslid välja, sobiv seingi oli olemas, aga mida kuidagi ei tulnud, oli inspiratsioon. No ennist just oli olemas, aga nüüd siis, nagu viis kopikat kanalisatsioonikaevu resti vahelt, sipsti kadunud. Istus Anatoli seina äärde maha ning hakkas nutma. Ja kui ta veel surnud pole, siis nutab ta seal seina ääres siiani.
abstraktne värk
infouputus
Kuna infouputus läheneb vaikselt hüsteeriale ja inimesed valmistuvad vaikselt infomüra alla mattuma, sooritasin ma heateo ning tegin ühe tühja lehe, kuhu rahvas saab info eest varjuda: varjend
Isiklikult arvutasin kokku, et minul on internetis umbes gigabait informatsiooni. Masendav, minge varjendisse.
apsaluut-tuut-tuut
Saab jälle hoo üles. Üks põlv kaenla alla käkra ja … puhh … põõsasse nusarusse. Päh – jälle ainult põlved tolmused ja põõsas katki. Mis antud kestma, see kestab. Ei saa inimene selle vastu. Võta peatäis lehti kokapõõsast ja jaluta aga edasi. Suu matsub ja jalg tatsub. Sahtel? Tee peal? Kohver? Põõsas? Magav kojamees päikselõõsas? Mis kurat! Viimased rohelised varred hammaste vahelt basseini sülitada ja ise järele. Valge lagi ning sebivad kitlites inimesed. Kui käed kinni, siis vaimsete vigastuste parandamise koht, kui käed vabad füüsiliste vigastuste parandamise koht. Ülakeha paigale, käed sookure moodi laiali ja nüüd hüppame! Põlved kurgu alla … jaa üks kord, jaa kaks kord, jaa kolm kord… Lõug ette, silmad punni – jou-jou-jou.
v.kaar
Ma tegelikult ei tea, miks ma selle siia välja panen … midagi muud ei jaksa vist hetkel teha. Novellinile vist vastuseks, et sügisel on ka midagi vähem roppu 🙂
