Jätsin õhtul köögis akna lahti. Ausõna. Liiga kuiv oli toas, sai natuke akent paotatud. Kusagil viie ajal hakkas jahe. No tundsin niimoodi, et kurk läheb krõbedaks, et peaks vist akna sulgema. Natuke võtsin ikka hoogu ka, sest voodis on ju deem soe ja üldse ei taha sealt välja minna. Aga no kurk käsib. Kurgi jõul vajutasin oma varbad põrandalaudadesse ning kiirendasin kuhugi köögi akna suunas. No sulgen siis akent seal ja vaatan taevasse – damn, maa on kuu ära varjutanud. 5:20 oli tegevus oma kulminatsioonini jõudmas. No selles mõttes, et kuu oli juba selline kena küpsenud pannkoogi välimusega ehk siis varjunud – üks serv oli ainult hele veel. Ja seda õigiti ka vähemaks koguse aeg. Ja eile sadas vihma niimoodi, et ei tulnud üldse mõttessegi seda fakti meelde jätta, et kusagil pilvede taga miski varjutamine toimub. Aga näed siis nüüd niimoodi … täiesti juhuslikult peale sattuda. Polnudki enne ühtegi varjutust näinud.
Siis teine asi veel, et kui vähegi tahate kinno minna, siis “Väike Susie” on vägadegi sobiv valik selliseks õhtuseks mõnusaks meelelahutuseks. Igatahes eile läks täisgaasiga kümnesse. Parem kui need kokakoolas jooksvad “satiirilised komöödiad”, “pöörased komöödiad” ja millegaiganes nad oma toodangut maitsestavad, kõik kokku. Rootsi film. Kriminaalkomöödia. Sõpruses jookseb. Kergelt Trainspottingu hõnguga. Väga mõnus.
