Category: miski pilt

“Selle asja nimi on iglu”, ütles kosmonaut vanamehele.

“Kahekambriline luks-iglu”, täiendas ta õhinal. Vanamees ainult noogutas apaatselt. “Peldik, elekter, soojendus”, hõiskas kosmonaut, endal silmad põlemas. Vanamees nokkis nina. “Põrandaküte, katuseaken!”, põrutas kosmonaut uued trumbid lauda. Vanamees, olles leidnud ninast suurema jäätunud tüki, porises rahulolematult. “Suusad, veinikelder ja tasuta õlu”, üritas kosmonaut viimast võtta. Õlle peale kergitas vanamees mõlemat kulmu. Vaatas kosmonaudile otsa ning küsis: “aga naised?”. Kosmonaut rebis skafandri eest lahti ning lubas vanamehele sellised naised kokku ajada, et terve universumi eksistentsi ajal poldud selliseid enne nähtud. Vanamees kahtles veel korraks, kuid astus siiski iglusse. Iglu oli seest avar, kuid surnud oravaid täis. See tundus kergelt kahtlane. Vanamees oli just küsimust esitamas, kuid juba oli hilja – kosmonaut oli juba tinistamise asendi sisse võtnud ning tinistamine on juba täies hoos. Järgneva 0,253 sekundi jooksul tundis ta, kuidas nägu kasvab karva, selg muutub karvaseks (mis ajas kohutavalt sügelema), saba pressib persest välja ja kogu see perverssus värvub oranžiks.
Iglu ukse tagant möödus neli suusatajat. Orav, endine vanamees, ei teinud neist välja. Kosmonautki vaikis neist. Tinistas edasi. Orav hakkas vastu tinistama. Kõigest sellest sai üks tinistamise tohuvapohu. Kõik iglus lebavad oravad ärkasid ellu ning ründasid kosmonauti. Kosmonaut, olukorra äkitsest pöördest ehmunud, üritas lakke sülitada. Neli seelikus setu rahvatantsijat üritasid teda selles takistada, kuid oravad jäid neile seelikutesse kinni ning nad veeresid iglust välja. “Leelo-leelo” kõlas nende hüüd veel tükk aega iglu lumise seina tagant.
Kop-kop-kop, kostis iglu ukselt. “Avage, politsei”. Vaikus. Oravad vakatasid, kosmonaut hingeldas, surra-murra üritas ema sülle pugeda. “Avage!”, hüüti iglu ukse tagant veel kord. “Mine perse”, ütles kõige julgem oravatest. Ukse tagant kostis rõve lurtsatus ning kellegi peenike piiksatus “ai”. Vabandust.
Ja siis ma tegin pilti.

Jah, ma tean, et lõuna-kesk-misiganes_merest_kaugem-eestiga võrreldes on köki möki, aga ikkagi.


Veel käivitub. Veel uksed liiguvad. Veel on rehvid õhku täis.

See on selle alumise looma suurendus.

mõni pilt rohkem »

Eile oli mul üks nõid külas. Keerutas kohvipaksu, sosistas arusaamatuid sõnu ning ähvardas päikese ära varjutada. Naersin ta välja ja viskasin uksest kus kurat. Murdis vist miski kondi ka. Nüüd olen kergelt hirmul.

“Eile oli vesi külmem”, teatas meile vanem daam veest väljununa hommikumantlihõlmu kohendades ning arvatavasti kodupoole minemas.
“Ahah, et eile oli siis külmem”, nentisime me lõdisedes vette sammudes. September oli just alanud.

seal vist lõpeb kõik ära.