Author: ahti

Posted on

taara

Seisan Aparaadi ette ning olen hästi vaikselt. Loen Juhendi läbi ning võtan autost kaks pudeleid täis kotti. Üritan Aparaadi laupäevahommikust rahulolu mitte häirida ning hakkan tasamisi pudeleid tema sisse toppima. Vaatamata kirjale, et tšekke ei väljastata enne kui oled luugi sulgenud, väljastab Aparaat neid ootamatu agarusega. Ma lõpetan tšekkidega 3, 3.50, 8, 12.50. Kõiki pudeleid Aparaat muidugi kohe ei taha, kuid ma olen järjekindel ning ta nõustub meeldiva mörina saatel. Lahkun kummide vilinal Aparaadi juurest.

Teine osa. Sama päev, õhtupoole.
Aparaadi ekraan näitab nelja mahutit, üks rohkem täis, teine vähem. Ning Aparaat kurdab punase teksti abil, et “ta ei oska enam”. Võõras keeles. Samas kargab konteineriukse kõminal Aparaadi kõhust välja üks kräsupea ning hõikab, et “anna nüüd minna”. Lasen oma pakendid teisele ringile. Saan seekord ühe tšeki. Kus nende eest õlut antakse?

Posted on

põdral maja metsa sees

Näota neeger jookseb mööda tänavat. Kiiresti jookseb nagu neegrid ikka. Lävel seisma jääb. Aknast piilub valge karvase koonuga armas kitsetall. Mees ukse taga lööb rusikaga uksele. Tolmu tõuseb ning metsast väljub seitse vägimeest. “Hurraa”, karjuvad vägimehed ning pagevad sandaalide plaginal üle aasa jõkke. Kostab ainult nõrka kaugenevat mulinat. Neeger taob vastu ust. Karvane koon on aknalt kadunud. Rusika veriseks peksnud mees ootab ja kuulatab. Tolm langeb krõbinal ta perfektselt ümmargusele peale. Ta surub seda vastu ust, et midagigi kuulda. Teiselpool ust seisab kitsetall, vaatab tolmavat ust ning vajutab päästikule. Ukse sisse jääb auk. Neegri sisse ka. Üllatunud ilmega, niipalju kui ilma näota seda ette manada saab, teeb ta kaks sammu tagasi, komistab trepil ja kukub. Kägu sekundeerib. Kitsetall lööb käpaga uksejäänused eest ning astub läbi tolmu, relva laadides, trepile. Jõe poolt kostab pladinat.

Posted on

teateid igapäevaelust

Ma ei tea, milleks seda täpselt vaja oli, aga implementeerisin valemi
auto += natuke_noorust + rohkem_plekki + 16kW + esivedu + kont
Pmst ütleb see kõik suht täpselt ära. Ning jah – ma ei tea, mis ma vanaga teen.

Posted on

varjutus

Eile oli mul üks nõid külas. Keerutas kohvipaksu, sosistas arusaamatuid sõnu ning ähvardas päikese ära varjutada. Naersin ta välja ja viskasin uksest kus kurat. Murdis vist miski kondi ka. Nüüd olen kergelt hirmul.
varjutus

Posted on

reeglid

ma näen sind küll!
tuled otse minu poole!
ma näen sind!!
sul on punane müts
ja suured saapad!!
ma ju näen sind!!
sa ei tohi enam tulla
siis kui sind on nähtud!
ma näen sind ausõna!
ära tule, ma ju näen!
oota, nii ei saa!
ma ju näen – ei tohi!!
kuule – enam lähemale ei tohi!
ma usõna näen sind juba ammu!
eeeei tooohi!!
ära tule enam!
nii pole aus – appii!
kuule!!
nii lähedale ei tohtinud!
mine eemale, ära tule!!
appi!!
ära astu, ära astu…
appii!!
lõpeta palun ära
ära tee
paaluunn!!
ära tee … ei astu!!
ära……….

Posted on

portugal – klõps

Kui üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna (mille kohta on mul oma arvamus, mille jätan siinkohal toomata kuna see ei puutu asjasse), siis järgnev peaks kergema romaani mõõdu välja andma küll: väga kirju värk
Hoiatus: ülalolev link sisaldab umbes 924 152×102 mõõdus pilti… ma ei vastuta kui teie brauseril selle lehe kuvamise kohta miski oma arvamus tekib 🙂

Posted on

ujumine

image
“Eile oli vesi külmem”, teatas meile vanem daam veest väljununa hommikumantlihõlmu kohendades ning arvatavasti kodupoole minemas.
“Ahah, et eile oli siis külmem”, nentisime me lõdisedes vette sammudes. September oli just alanud.

Posted on

lödine lugu

“Proua, ärge seiske mu varvastel”. Röökisin mina. Varbad lödid.
Soome-ugrilane seisis kõrval ja mugistas naerda. Kõrv ka lödi!
Proovisin minema pageda sellest hullust kohast. Hull koht kõik lödi.
Sain paar sammu tehtud kui vanamees juba kannul. Kand puha lödi.
Seitse sinist samuraid, kõik muidugi lödid, vehkisid mõõkadega.
Aga mõõgad olid meestel teravad – nendega oligi kõik lödiks tehtud.
See maailma algus oli ikka üks väga lödine lugu.

Posted on

imelik koht

Avasin teise õlle. Peas ei olnud veel miskit suminat kuigi nad olid rääkinud, et niimoodi peaks juba olema. Lonksasin. Vaatasin mööduvaid autosid ja mõtlesin. Möödus päev. Sirutusin kolmanda õlle järele ja vaatasin avajat. See oli huvitava, ennenägematu, kujuga. Kell ei seisnud jälle paigal. Möödus päev. Tegin sissetreenitud liigutuse ning tõstsin pudeli. Mõnus elu on siin. Silmitsesin taevast. Kahe kuu pärast sai kuuspakk otsa. Jõudsin just mõtlema hakata, aga avasin enne täiesti iseeneslikult järgmise paki. Möödus aasta. Jõudnud viimase lonksuni pudelist, avasin kohe järgmise. See maitses hea. Vaatasin pilvi. Neelatasin. Külm kihisev jook vajus kõhtu. Nihutasin jalaga pudelikorke ning avasin järgmise. Möödus teine aasta. Iga uue pudeliga tundus maitse ikka värske ja uudsena. Milline õndsus. Viieteistkümne aasta möödudes hakkasin mõtlema, et võiks midagi teha. Avasin õlle. Möödunud oli sada aastat. Elu on ilus. Asetasin pudeli ilusti seina äärde, tõusin ning läksin ära koju.