Author: ahti

Sai nägi tee peal varblast. “Ära noki, ära noki!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis siiski. “Ära tee, valus on!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis edasi. “Persses”, mõtles sai, “nüüd nokib täitsa ära ja siia ma otsa saan”. Võttis viimase jõu kokku ning üritas plehku panna. Kuid jalad ei kandnud. Ja varblane muudkui nokkis.

Ja sealt ta tuleb! Must nagu öö, silmad kinni ja käed sirgelt ees. Sätin oma kõri talle teele ning hüüan “Anna minna!”. Must pigistab sõrmed kokku. Viimane õhk. Kevad. Lilled vist ka. Ei olegi enam õhku. Natuke ebamugavaks läheb. Tõmban. Ei midagi. Lilled sikutavad juured maast ning lendavad loppadi-loppadi minema. “Hoiaks silmad veel lahti”, on mõte. Üritan. Kaugemal sügab üks koer ennast. Sõrmed surutakse veel rohkem kokku. Nüüd oleks tõesti juba õhku vaja. Tõmban. Ei midagi. Rabelen natuke. “Nagu kruustangid”, mõtlen. Vaikne. Koerast on ainult sooja õhu värelus järel. “On see nüüd Soome või Itaalia”, on järgmine mõte. Maailm on kuidagi väike ja kaugel äkki. Kerge on olla. Väga kerge. Hakkab natuke hirmus isegi. Kurat, aga neeger sipleb ka siinsamas! Oh, mis kosk see nüüd lahti päästeti. Kogu kere on külm ja õhku voolab igast avausest sisse. Vaakum muutub kiiresti eba-vaakumiks. Universum muutub väikseks aasaks. Sai leivaks. Vesi veiniks. Kõik mahub peopessa nagu ennegi. Neeger sipleb ja röögib. Ootamatult lihtne on avada silmad ning ümbrusega kohaneda. Vaatan, et koer uriseb ja kisub ning neeger karjub. Kõik on jälle nagu peab. Kukun täie südamerahuga selili, hingan põhjalikult sisse ja hakkan ohjeldamatult naerma!

Ma vedelesin näoli lumes ja persest kasvasid mul välja lilled.
Kevadest saadik olid mesilinnud mind uudistamas käinud.
Lõid aga peakohal klaase kokku ja sumisesid.
Tiivad olid neil indiumist ja nokad koobaltist.

Valsitaktis õõtsuvad lilled lehvitasid eemalduvatele tankidele.
Just nagu kooma vajunud kevadkülvi lõpetanud traktor.
Ruhnu juurest läks laev põhja. Otse vastu kollaseid nartsisse.

Kose kohinasse mattuvad hõiked ei kosta enam lumehangest välja.
Isegi peeretada ei saa – ainult mulda lendab.
Kuradi hunnitu olukord oli selline nagu juba oli kord.

Sitt oli hingata kui vastu vahib ainult mullamuti lumine nägu.
Tõmban ühe hingetõmbega mutid endale hinge alla ja ise vilistan
läbi mullamuttide elutute kehade lõbusat viisijuppi.

Oh saaks kordki ennast liigutada ning traktori seljast raputada.
Kurat ta songib siin kuigi vahest on hea. Siis Lembitu ka on.
“Lemps! Too viina sa igavene malakas”. Ja Lemps tavaliselt kuuletub ja läheb.

Kurat kui sügis tuleb, kukuvad kroonlehed persse ja lähevad mädanema.
Jänesed tulevad ning nuusivad ringi, kõrvad peadligi, sabad rõngas.
Oi talv, oi kellad. Musirullid ja maasikamoos. Seebiks! Kõik seebiks!

“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal planeedi teises servas:
“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal ühes kolmandas kohas:
“Aja nüüd sussid kenasti kõrvade peale taeva poole”, ütles astronaut pojale. Poeg köhatas korra, täitis isa käsku ning suri sinnasamma. Karm lugu.

Samal ajal ülemaailmsed rassirahutused.
“Tõmmake kott pähe!”, hüüab kõige rahutum. Astronoom ajab ilusti koti pähe, keerab hapnikuklapi kinni ning lämbub.

Tegelikult pidi siin eespool olema astronaut. Ma tõesti ei tea, kust see astronoom sinna sai. Karm lugu iseenesest.

27 valget lammast kõnnivat üle liivaluite. Liiv krudiseb käppade all ning minna on raske. Paistab päike, temperatuur on palju kõrgem kui lammastele meeldiks. Tuul. Esimesed lambad on juba edukalt üle luite kui eelviimane saab aru, et tema on eelviimane. Tema on eelviimane. Tema ees on 25 lammast ning TEMA on eelviimane. Kõik lambad on juba üle luite ning eelviimane on oma mõtte unustanud. Talle ei ole enam tähtis, et ta eelviimane on. Ta lihtsalt on. Kõnnib. Liivas on raske kõndida.

Kolm moosivarast tulevad miraažist. Pakuvad lammastele moosi. Head maasikamoosi. Esimene lammas keeldub viisakalt ning astub edasi. Tuiskava ja tolmava liiva sees on raske kõndida. Viimane lammas vaatab moosipakkujaid ning otsustab maitsta. Lammaste rivi on kaugenenud pisikeste täppide reaks kui ta viimase lusikatäie mokkadele tõstab. Küll maitseb hea.

Eelviimane lammas ei tunne enam hingeldamist kuklas. Ta on jäänud viimaseks. Mõte valmistab talle teatud rahulolu ning ta uriseb vaikselt mõnuga omaette. Natuke liiva satub hammaste vahele. Natuke liiva satub kurku. Ta köhatab. Natuke liiva läheb silma. No küll tuiskab. Tõmbab õhku ning köhib. Liiv ei taha ega taha hingetorust lahkuda.

Luite tagant väljub suusakoondis, suusad näpus. Kolmas, seitsmes ning kahekümnes lammas natuke imestavad. Ülejäänud ei tee faktist välja. Ärme meiegi sellel pikemalt peatu.

Viimane lammas niisiis köhib ning tundub, et ei saagi hinge lahti. Hoiab siis hinge kinni ning vantsib ühtlases rivis teiste järel. Kaapab aeg-ajalt eesmist sabast, et see seljale koputaks. Ei see tee välja. Eelviimaste värk – nad on oma mõtetes kinni.

Mina ei tea, kus point on.

“Kurat, kellegi blogi”, ühmas vanamees ning astus põlglikult nohisedes edasi.

“Kurat, kellegi jalajäljed”, ühmasin mina ning läksin vihaselt nohisedes harja järele.

“Kurat, keegi on harja võtnud”, ühmas koristaja ning tuli kurjalt nohisedes minu juurde.

“Kurat, kus hari on?”, küsis koristaja.

“Kurat, ära mölise, raisk”, ühmasin talle vastu.

Vanamees itsitas pihku.

Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.