seal ta siis vedeleb – suur nagu poola supermarketi müüja ja kollane nagu saialill.
maa mee mii moo muu
muumaalased said maamuulastega viimaste kodus kokku.
maamuulaste välisukselukksepp vasardas muumaalastele vasaraga.
muumaalased väljendasid oma rahulolematust.
kuuldetorutaolise esemega varustatud maamuulane sulgus tuppa
ning ulgus seal koleda häälega.
muumaalased väljendusid järjest selgemalt.
võlgades maamuulane võttis järjekorda ning mulgustas ulgumise saatel kabenupud.
muumaalane küll väljendus, aga sammudes siiski mulgustamist julgustas.
maamuulane salgas järjekindlalt pahategu rehamoodi esemega.
muumaalane peksis keksivat maamuulast esijäsemega.
põhimõtteliselt natuke tolmas. surnud oli iga kolmas.
muumaalaseid see solvas. maamuulasi ei olnud olemas.
lahkudes lukusta uks väljastpoolt – muumaalaste ainus teadmine.
mm 2006
ma olen suusakuningas Björn Daehlie vanem poeg.
kuid ma tahan saada kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks.
isa paneb mulle igal hommikul suusad alla ning saadab trenni.
jalgpalli on suuskadega alati raske mängida.
isa Björn imestab alati, et miks mu suusad pidevalt katki on.
ning viib mu siis mäele, et õiget laskumistehnikat lihvida.
mäekallakult veereb pall aga alla orgu ning põrkab inimestele vastu päid.
“kõps kõps kõps pots kõps”
ma tahaks ikkagi kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks saada.
ning võtta endale jalgpalluri naise.
ja saada endale jalgpallimise kohtuniku.
kes annaks mulle kollase kaardi ja treener vahetaks mu välja.
mulle sõidetaks kossi ja tõmmataks särgist.
aga mina saan ainult kaks keppi ja ette-taha numbri
ja sõita saab ainult algusest lõppu.
türa kui siiber mul isa Björnist on.
lenda, rööbas!
“Lenda, rööbas”, röökis maadam täiest kõrist. Tema punane seelik lehvis tuules kui rööbas võttis esimeste puudelatvade kõrgusi. Maadam hingeldas. Rööbas lehvitas täiesti jõust ning pühkis laubalt esimesi higipiisku. Maadam haaras binokli järgi kui äkki lülitas Doorem Kaasik Puuslaev sisse magneti. Rööbas tundis tõmmet. Maadam värises. Doorem Kaasik irvitas ja vaatas kuidas rööbas tagasi langedes natuke puuokstesse takerdus. Magnet tegi “uuu-uuuu-uuuuu-vauuu”. See oli üks jube päev.
seandne ta on
Neeger. Sussi sees. Mina ka ei tea milleks.
Värviline traat koridoris seina najal. Tõesti ei taipa.
Suusad ja tilkuv mantel nagis. Müstika.
Homeeriline naer elutoast. Täiesti arusaamatu.
Koera haugatus õues. Kergelt nagu koidaks.
Kell on ka neli. Pole üldse ime.
Võtan vaikselt taskust seadeldise.
Kenasti eilsesse ajalehte mähitud.
Muuseas sätin selle aknast paistvasse kuuvalgusse. Väga hea.
Tõmban harjunud liigutusega õigest kohast. Kauguses haugub teine koer.
Akna tagant möödub vari. Keegi norskab toas.
Asetan seadeldise maha ning lahkun tasa.
Hommik. Päike tõuseb nagu kõikidel varasematelgi hommikutel.
Trepilt kostab lume krõmpsumist – tuleb.
Ootan hiirvaikselt. Jälle krõmpsub – läheb.
Naeran hiirvaikselt ja viskan diivanile siruli.
Ootan. Ootan kaua.
Trepilt kostab neljakordset krõmpsumist. Ai see on hea.
Avan vaikselt õlle. Sätin vaasis lilli ning kuulatan.
Uksekell. Koputus. Nukker ohe. Neljkordne. Krõmpsub.
Panen tühja pudeli seadeldise kõrvale. Keeran gaasi lahti.
Toimib. Kommunaalmaksed on tasutud. Sulgen gaasikraani rahulolevalt.
Vaatan aknast – puudel pole lehti, igal pool on lumi. Tore.
Olen rahul. Kallistan tugitooli ning laskun põrandale selili.
Laes on ämblikuvõrk. Puhun. Võrk liigub. Seadeldis tiksub.
Surun kõrva vastu põrandat – allkorteris nurrub kass.
Mina ei tea … elu ongi selline. Mõelge selle peale.
Samas ma ei tea, kas neeger sussi sees ka mõtleb. Vabandust.
Värviline traat seina peal on ka ikka olemas. See on hea.
Traat on hea. Ma tegelikult ei tahagi teada, kas seadeldis tiksub.
Peaasi, et hea on. Karvased loomad on ka olemas – see on ka hea.
… ja muusika …
… ronib nelja jalaga selga ning trambib trambib trambib
taat tuli koju
Taat tuli koju ja tõi eidele lilli. Eit oli voodis selili.
kahekesi kevades
kuri urin
Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.
Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.
Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.
rohelised puud
sabapidi rõngasse on tõmmatud üks vana kojamees ja tema luud.
sai kolletab kesk tänavat ning tema pleekind kõvad luud.
lendab puru saiast ning tuul viib tema kolbast luud ja muud.
on vihmahooaeg alanud ning puudu ainult kojamees ja tema luud.
klõbinal pudeneb leib taevast ning sureb järjekordne luud.
vitste krõbinal läeb põlema ta mõtted ning mekki maitsvad suud.
liiv käib mööda teed ja mõtleb homsest miskit muud.
lohiseb tal järel luud või mis sest järel jäänud suurt.
ees lükkama peab kondid see, kes vedelemas nii laiali on luud.
sai põrandal nüüd mähib kolletuvasse sügisesse miskit muud.
taevas paistab öösiti nii natukene kuud, et leivalt võtad kolm korda suud.
on säilinud seal tänaval need luud ning natukene miskit muud.
mis nii lihtsalt sealt ei lähe. seal kummardad ja annad suud.
jah, mõtled midagi muud, kuid sinna jäävad luud ja see miskit muud.