Autor: ahti

miski pilt

maailma lõpp, kevad 2009

lumememmede rünnak Lumememm närib nurga taga õitsvat sirelipõõsast ja taob panniga möödahüppavaid konni. Selline kevad on meil seekord.

Kelder. Purunenud klaasiga akna ees ripub mingi ebamäärane kalts. Tuul. Keeran kruustangid veel natuke pingumale. Veel. Krõps. Lõpuks ometi. Lumememme jäätunud pea puruneb suure pinge all tuhandeks killuks ning langeb jääkildude krõbinal keldripõrandale. Ka porgand kukub. Lumine keha lõtvub ja vajub kössi. Inimeste vastuhakust on möödunud ainult üksikud päevad.

Vot selline kevad võib meile tulla kui käesoleval talvel toimub paljukardetud lumememmede rünnak.

rytmika

aja rong rööpale tagasi.

loen viieni
kuid tulemuseks
on kuus
enne oli kõik puudu
ja nüüd on
kõik üle
kraabin karbipõhjast
räim tomatis
viimase raasu
ja jälle on
kõik puudu
loen
ja saan viis
nii peabki
elu on jälle
rööbastel.

rytmika

majandusülevaade.

ruumis on segased ajad
tramm tõmbab joone
ja sõidab sul alt üles

ta kaevub lehtedesse
ja tema silmad – mustad ja ilusad
vaatavad lehtede vahelt

kuidas tema tõmmatud joon
su selja peal sügeleb
kõvasti sügeleb

halvad on need lood selle
majandusega

segane

lühis.

“Tere, kas võib ropendada?”
“5.50”
Kohmitsesin rahakotis, otsisin täpse raha.
“Palun.”
Midagi kostmata ulatas ta mulle uue puhta kilekoti. Kratsisin serva lahti ja tõmbasin koti pähe ning kisendasin täiesti kõrist: “Minge putsi tropid raisk kuradi värdjad vittu raisk mollinäod tõmmake nahuj munnipeade kari raisk kuradi töllerdised raisk vittu kurat!”
Võtsin koti peast. Olin kuidagi kohmetu seda talle tagasi andes. Tundus, et temalgi oli natuke ebamugav olla.

miski pilt

õunaaeg.

rõõmus roosa elevant kargab kahel pool piiri
talludes ära peotäite kaupa musti sipelgaid
kes olid sinna eelnevalt pikkade rongidega sisse rännanud
ning kõik vedurid vedelesid nüüd suurtes rauast kuhjades
pesade kõrval maas ning ajasid selget õunamoosi
summutajatest välja.

kollased karvased mesilased lendasid selle õunamoosi peale
kokku ja kukkusid seda limpsima ja lakkuma ja limpsima ja lakkuma
kuni nad elavalt vesteldes jalad taeva poole lesides karjuma hakkasid
ning kuuskede lauged nokad peksid nad hooga vigaseks
lennuvõimetuna ainult oigasid ning kurtsid vanu aegu taga

rumalatele on ainult antud natuke moosi
ainult natuke moosi
mida saia peale panna ning saia siis mesilasele tiibade vahele toppida
ja hüsteeriliselt naerdes vaadata, kuidas mesilane kibedalt naeratedes
üritab raske koormaga. raske koormaga. raske koormaga.

seisa püsti. ära kuku. kuigi moosi sees on see raske.
punkt.

rytmika

1:22

tarbimine on pisike väike roheline ablas vanamees
kes närib sinu lauakellast suuri maitsvaid tükke

sekundiseier hambus, irvitab ta sulle kella sihverplaadi taustal
ning kogu tema olemus kiirgab rahulolu teadmisest
et kohe haukab ta tõsise tüki minutiosutist.

tunniseier siblib veel kogu oma kiiruses ning kaebleb
kurvalt ja abiotsivalt sinu poole vaadates.

vanamehe kondine käsi haarab ta järele
tunniseier on aeglane, vanamees kiire.

kell on 1:21
noh, juhuks kui sul
noh, nii läks.
1:22 juba.

rytmika

v/\1m p_hk/\b – v6.g_st1k.3 ei o-le.

vaikne aurik sõidab keset merd
kallab oma kollased kajutid sulle sülle
ja läheb ning ainult tuututab

puulehed langevad sinu peale
ja sirgelt saabub purjus meremees
kes küsib “kus aurik on?”

ta punase ninaga üritad valget palli tabada
ning lähed siis temaga riidu
selle üle, et kas valge pall on juba üle tee jooksnud

punase fooritule ajal. see ei ole ilus
ning särgitriibud on muuseas ka sebra
kes küsib “kus aurik on?”

sebra jookseb ja hõiskab
ta tee vastu maja seina vist lõppes
kildudeks, ma ei näinud – kaugel

tuulehoog viib puulehed su sülest
ja su endagi kummuli
rentslisse, prahi ja tikutooside kõrvale

roostes kellana keeratakse sind hommikul üles
istud jälle ja ootad, krigin kõrvus
kuni aurik tuleb ja oma kollased kajutid sulle avab.